Freydis Ehrlich kaitses doktoritööd: „Linnud Eesti zooarheoloogilises materjalis: mitmekesisus, tähtsus ja varaseimad tõendid kodustatud liikidest“

7. juunil kell 16.15 kaitses Freydis Ehrlich doktoritööd „Linnud Eesti zooarheoloogilises materjalis: mitmekesisus, tähtsus ja varaseimad tõendid kodustatud liikidest“ („Birds in Estonian zooarchaeological material: diversity, importance and the earliest appearance of domesticated species“).

Juhendajad:
kaasprofessor Eve Rannamäe, Tartu Ülikool
professor Valter Lang, Tartu Ülikool

Oponent:
Erika Gál, Eötvös Loránd Research Network, Budapest: Institute of Archaeology, Research Centre for the Humanities (Ungari)

Kokkuvõte
Linnud on inimeste elus läbi aegade olulist rolli mänginud. Üks viis lindude tähtsuse mõistmiseks minevikus on uurida arheoloogilisi linnuluid zooarheoloogia meetoditega. Väitekirja esimene eesmärk oli välja selgitada, milliseid linde leidub Eesti zooarheoloogilises materjalis ja milline oli nende lindude olulisus inimeste jaoks. Selleks kaasasin uurimistöösse tänapäevase Viljandi linna alalt leitud linnuluud, mis pärinevad hilisviikingiajast varauusajani ehk vahemikust 10.–18. sajand. Saadud tulemusi võrdlesin Klaipėda ordulinnuselt Leedus leitud luudega. Kuna enamik leide olid toidujäätmed, siis selgus, et toidulauale jõudis erinevaid linnuliike. Suurem osa luid kuulus kodukanadele, hanedele ja partidele, kuid leidus ka näiteks sookurgede, luikede ja metsiste luid. Viimased liigid olid seotud kõrgemas staatuses inimeste toidulauaga. Lindudel oli ka oma sümboolne tähendus, sest neid pandi kaasa hauapanusena kalmetesse või valmistati nende luudest ripatseid. Lisaks kasutati osa linde ka kukevõitlusel ja jahipidamisel. Töö teine eesmärk oli uurida, millal jõudsid kõige levinumad kodulinnud ehk kodukana ja -hani Eesti alale. Varaseim kodukana luu pärineb Rebala Lastekangrute I kalmest ning on rohkem kui kaks tuhat aastat vana. Alates ajast umbes tuhat aastat tagasi leidub kanaluid Eesti muististes juba rohkelt. Esimeste koduhanede otsimine osutus aga märksa keerulisemaks ülesandeks, kuna metsikud ja kodustatud vormid on omavahel väga sarnased. Siiski on võimalik, et hanesid hakati Eesti alal kasvatama juba rauaajal. Kalkunid jõudsid Eestisse kirjalike allikate põhjal 16. sajandil, kuid senised arheoloogilised leiud on hilisemad. See, millal  kodupardid, -tuvid ja paabulinnud Eesti alale jõudsid, jääb edasiseks uurimisülesandeks.

Päise foto: Andres Tennus